Sõnavõtt Detroidi Haridusseltsi KODU 85. aastapäeval, 8. oktoobril 2011.a.

Transcription

1 Sõnavõtt Detroidi Haridusseltsi KODU 85. aastapäeval, 8. oktoobril 2011.a. Austatud Detroidi haridusseltsi liikmed, Daamid ja härrad, Head kaasmaalased, Suur tänu, et kutsusite mind tänasele kokkusaamisele. Mul hea meel siin olla ja tähistada koos teiega teie seltsi 85. aastapäeva. Vanima Ameerika Ühendriikides tegutseva eestlaste ühingu liikmetena võite olla tõeliselt uhked oma seltsi üle. Vaatamata sellele, et teil ei ole oma maja, olete kaheksakümmend viis aastat olnud kui koduks kõigile siinkandis elavatele eestlastele. Ja eriti imetlusväärne on, et te olete seda kõike teinud järjekindlalt eesti meeles ja eesti keeles. Ajal mil välismaal tegutsevad Eesti organisatsioonid elavad läbi suuri muutusi, on rõõm tõdeda, et Detroidi lähistel on olemas üks väike, kuid tubli rakuke eestlasi, kes ajab visalt eesti asja ja saab omadega kenasti hakkama. Olles käinud erinevatel eestlaste kogunemistel nii Ameerikas kui ka Kanadas, võin öelda, et kõik Eesti organisatsioonid ei püsi nii kindlatel alustel kui teie haridusselts. Osad Eesti organisatsioonid välismaal on lõpetanud oma tegevuse, peamiselt väheneva ja vananeva liikmeskonna tõttu. Osad Eesti majad on tõsistes majanduslikes raskustes. Seevastu paikades nagu Helsingi, Brüssel ja London, kuhu on viimastel aastatel läinud elama palju eestlasi, on tekkinud uued Eesti seltsid, ühingud ja koolid, mis on taas rikastunud seal elavate eestlaste elu ja keelt aastal isegi avati Helsingis uus Eesti maja, mis on saanud kogunemispaigaks tuhandetele Soomes elavatele eestlastele. Eestlus välismaal ei ole viimase kahekümne aasta jooksul hääbunud, ent tuleb tunnistada, et see on mitmes kohas muutunud vähem intensiivsemaks. Välismaal elavate eestlaste käekäik on tõusnud oluliseks teemaks ka Eestis, peamiselt tänu viimastel aastatel väljarännanute suurele arvule. Eesti meedias on analüüsitud nii eestlaste mineku kui ka kodumaale tagasituleku motiive. Arutatud on ka riigi rolli üle nendes protsessides. Olen ka ise päris palju nendel teemadel mõtisklenud, sest nagu paljud teist, olen ka mina sündinud ja elanud osa oma elust väljaspool Eestit. Veetsin oma lapsepõlve siit mitte väga kaugel, teisel pool USA-Kanada piiri, Torontos. Suvel olin vanaema ja vanaisa suvilas imekauni Huroni järve ääres. Mul ei avanenud küll kunagi võimalust külastada Michigani, kuid mäletan, et ema rääkis mulle ühest Detroidis elavast hõimlasest, kellel ta kunagi Torontost bussiga külas käis. Kodus räägiti ka KLENK-i päevadest, kuigi pean tunnistama, et sain alles hiljuti Ameerika Ühendriikide kaarti tudeerides aru, kuivõrd lähedal asub Ann Arbor Kanadale. Lapsena tundusid kõik vahemaad suuremad. Eriti Eesti oli tol ajal kujuteldamatult kaugel. Nüüd on Eesti kõikide eestlaste jaoks taas käegakatsutav. Muidugi oleks tore, kui võimalikult palju eestlasi tuleks tagasi Eestisse, sest Eestil on alati vaja häid inimesi. Eelmisel aastal Eesti riigi poolt algatatud projekt Talendid koju! ongi suunatud tublide eestlaste kojumeelitamisele. Kuid nüüd, kui Eesti on vaba, on iga eestlase enda otsustada, kas ta soovib elada Eestile lähemal või kaugemal, kas ta soovib olla rohkem või vähem eestlane. Nagu te teate, on Eestit võimalik oma mõtteis ja südameis hoida ka välismaal elades. Ka kodumaalt kaugel on võimalik eesti asja ajada ning pakkuda abi ja ideid, mis aitaksid teha Eestit paremaks, avatumaks ja suuremaks. 1

2 Samas tuleb kõigil väljaspool Eestit elavatel eestlastel arvestada, et kodumaa ei ole staatiline. Eesti on viimase kahekümne aasta jooksul palju muutunud ja muutub tulevikus veelgi. Nagu ütles hiljuti Eesti president Toomas Hendrik Ilves: Eesti ei ole see koht, kust paljud eestlased '80 aastate lõpus või '90 aastate algul lahkusid. Eesti on hoopis teine koht: põnevam, uuenev, üllatav. Ja sellepärast tasub end kursis hoida kodumaal toimuvaga. Mitmed sotsioloogid on märkinud, et kui side kodumaaga ükskord kaob, siis on seda äärmiselt raske uuesti taastada. Mul oli õnn külastada Eestis esimest korda noorena ja see jättis mulle äärmiselt sügava mulje. Leidsin tee Eestisse omal käel, tänu oma vanematele. Kuid mul on hea meel, et tänapäeval korraldab Eesti riik suviseid eesti keele laagreid väliseesti lastele, mis võimaldavad keelepraktikat ja suhtlemist eakaaslastega erinevates vanustes väliseesti noortele. Antud eesti keele ja meele laagrites kinnistatakse noorte sidet Eestiga ja võimaldatakse Eestiga tutvuda neil, kes soovivad Eestisse õppima tulla või oma tulevikku Eestiga siduda. Eelmise aasta Vabariigi aastapäeva aktusel New Yorgis pidas Jüri Estam liigutava kõne, milles ta kirjeldas, miks talle meeldib Eestis elada. Ta ütles äärmiselt tabavalt, et elada oma rahva hingelises miljöös on kingitus. Olles Eestis elanud ja Eesti välisteenistuses töötanud enam kui viisteist aastat, saan vaid nõustuda tema hinnanguga. Nauditav on elada riigis, kus mind igapäevaselt ümbritseb eestikeelne ja eestimeelne kultuuriruum. Usun, et samadel põhjustel käite ka teie koos. Et saaksite kasvõi mõneks tunniks nädalas või kuus olla koos teiste inimestega, kellega te jagate ühist päritolu, keelt ja kultuurilist tausta. Head kuulajad, Lubage mul nüüd rääkida pisut Eesti Vabariigi Suursaatkonna tegemistest siin Ameerika Ühendriikides. Nagu te teate, on Eestil USA-s kokku kolm esindust: suursaatkond Washingtonis, peakonsulaat New Yorgis ja esindus ÜRO juures, mida juhib eraldi saadik. Suursaatkonna põhiülesandeks on Eesti Vabariigi esindamine siin Ameerika Ühendriikides. Meie eesmärgiks on võimalikud head suhted Eesti ja USA vahel. Me jälgime ja analüüsime igapäevaselt USA välis- ja sisepoliitikat, kogume informatsiooni USA seisukohtade kohta ning saadame Tallinnasse ettekandeid olulistest arengutest, mis võivad kas otseselt või kaudselt mõjutada Eesti riigi arengut. Me üritame mõista, mida Ameerika kui maailma kõige võimsam riik parajasti arvab ja tulevikuks kavandab. Lisaks arengute jälgimisele tegeleme igapäevaselt ka Eesti seisukohtade selgitamisega. Me muidugi tahaksime, et Ameerika riik teaks automaatselt ja detailideni seda, mida Eesti arvab ja mille pärast muret tunneb, kuid paraku see nii ei ole. Usun, et teie olete loendamatuid kordi oma elus pidanud selgitama oma töökaaslastele, tuttavatele ja isegi täiesti võõrastele inimestele, mis on Eesti ja kus ta geograafiliselt asub. Täpselt samamoodi tuleb Eesti välispoliitilisi seisukohti ikka ja jälle tutvustada. Selgitamine on pidev ülesanne igale Eesti diplomaadile. Õnneks, siin Ameerikas ei ole see kuigi keeruline, sest ameeriklased, eriti riigiametnikud, on nagu eestlasedki üsna otsekohesed. Ametlikel kohtumistel reeglina ei filosofeerita, vaid räägitakse asjast. Küsitakse väga otse, kes te olete ja mida te tahate. Uuritakse, mis on Eesti suurimad mured ning kui võimalik, siis pakutakse abi nende lahendamisel. Suhtumine Eestisse on avatud ja positiivne. 2

3 Ja õnneks on mured, millest me räägime, pigem teoreetilised, mitte sellised, mis ei lase meil öösiti magada. Tänu kuulumisele NATO-sse ja Euroopa Liitu oleme täna tunduvalt tugevamad kui näiteks kümme aastat tagasi. Samas me ju teame, et sajaprotsendilist julgeolekut ei ole olemas. Me võime ühineda veel kümnete rahvusvaheliste organisatsioonidega, kuid Eesti ei muutu sellest suuremaks ega muuda oma mõneti keerulist geograafilist asendit. Paraku on meie riik 'geopolitically challenged,' mis tähendab, et meil tuleb pidevalt ise tegeleda oma julgeoleku kindlustamisega. Diplomaatia mängib selles tegevuses suurt rolli, sest nagu me teame, seal kus lõppeb diplomaatia, algab sõda. Ma ei tahaks jätta muljet, et meie julgeolekuga on kõik halvasti. Vastupidi, Eesti on ju alates aastast NATO liige ja NATO aluslepingu artikkel V põhimõte, et rünnak ühe liikmesriigi vastu on rünnak kõigi vastu on parim garantii, mis meil olla saab. Artikkel V aga ei tähenda, et me võime istuda käed rüpes ja ei pea mitte midagi tegema. Teadmine, et Ameerika Ühendriigid ja teised NATO liikmesriigid tulevad meile häda korral appi ei vabasta meid oma julgeolekuga tegelemisest ega panustamisest kollektiivsesse kaitsesse. Meie eesmärgiks on olla tõsine liitlane (a responsible ally), kes toob midagi lauale, mitte ei esita ainult palju nõudmisi. Eesti osalus Afganistani sõjategevuses on üks väga konkreetne asi, mida me teeme. Eesti kuulub Lõuna-Afganistanis ilma piiranguteta sõdivate riikide hulka. Meie panus on arvuliselt väike u 150 meest kuid proportsionaalselt (per capita) suur ja on korduvalt leidnud äramärkimist USA valitsuse poolt. Välisminister Hillary Clinton kunagi ütles väga ilusasti, et Estonia is punching above it weight. Meie suhteliselt suur kaitseeelarve on samuti hea näide meie käitumisest vastutustundliku liitlasena. Palju aastaid tagasi, kui nägime vaeva, et saada NATO liikmesriigiks, andsime lubaduse kulutada 2% sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsele. Sisepoliitiliselt ei ole sellele eesmärgile kindlaksjäämine alati lihtne olnud, eriti majandussurutise tingimustes. Vaatamata sellele oleme nii NATO-s kui üldisemalt oma välispoliitikas alati püüdnud järgida põhimõtet, et kui võtad kohustuse, siis tuleb seda ka täita. Oleme õppinud, et see on parim viis rahvusvahelisel areenil oma usaldusväärsust säilitada ja kindlustada. Usaldusväärsusega suureneb tõenäosus, et meie liitlased meid kuulavad ja meie seisukohtadega arvestavad. Suhtumine, et te peate meid kuulama, sest te peate meid kuulama ei tööta. Pigem ollakse meid valmis kuulama siis, kui meil on midagi sisulist ja mõistlikku öelda. Sama põhimõte kehtib ka Euroopa Liidu puhul. Tegemist on äärmiselt mahuka valdkonnaga, mis hõlmab endas nii välispoliitilisi kui ka riigisiseseid küsimusi. Euroopa Liit ei ole Eesti jaoks tegelikult ammu enam pelgalt välispoliitiline prioriteet. Kui ma asusin aastal tööle Eesti välisministeeriumisse, olin ma ainus Euroopa Liiduga tegelev lauaametnik poliitikaosakonnas. Euroopa Liit ei kuulunud Eesti välipoliitika nn seksikamate teemade hulka. Täna kulub enamus Eesti välisministeeriumi ajast ja ressursist u 80% Euroopa Liidule, mitte aga Venemaale, nagu välismaalased sageli arvavad. Mõistan, et Ameerikas elavate eestlastena ei pruugi te igapäevaselt Euroopa Liiduga kokku puutuda. Olles siin juba kaks aastat elanud ja kohalikku meediat jälginud, pean ütlema, et 3

4 kahjuks enamus sellest, mida te Euroopa Liidu kohta kuulete või loete, on negatiivne. Ja kindlasti ei ole kriis eurotsoonis mõjunud hästi Euroopa Liidu imagole. Samas usun ma siiski, et teie nagu enamus Eestis elavaid eestlasi tajute Euroopa Liidu tähtsust Eesti riigile ja selle tulevikuarengule. Nii Euroopa Liitu kui ka eurotsooni kuulumine on andnud meile väga palju tuge ja kindlustunnet, eriti praegusel majanduslikult ebakindlal ajal. Pole imestada, et toetus Euroopa Liidule püsib Eesti inimeste seas endiselt kõrge. Muidugi, nagu igas riigis, on meil probleeme üksjagu. Nii nagu ka siin Ameerikas, on Eesti suurimaks hetkeprobleemiks kõrge tööpuudus, mille vähendamine ei saa toimuda üleöö. Ka Eesti valitsus otsib viise, kuidas panna majandus kasvama ja suurendada Eesti elanike üldist heaolu ning seda kõike teha nii kiiresti ja jätkusuutlikult kui võimalik. Majanduslik edu ning heaolu ei teki iseenesest. Riigi hoidmine, rääkimata selle edasiarendamisest, nõuab suuri pingutusi, eriti kui ressursid on piiratud. Sama reegel kehtib ka välispoliitika valdkonna kohta. Eesti sugused väikeriigid peavad alati rohkem pingutama kui suured riigid. Me peame alati hakkama saama väiksemate ressurssidega, ükskõik, kas meie majandus parajasti kasvab või kahaneb. Kuid nagu on öelnud tuntud välispoliitika ekspert ja USA endine suursaadik NATO juures Kurt Volker Eesti on piisavalt väike, et olla edukas (Estonia is small enough to be successful). Väikeriikidel on välispoliitika kujundamises suurte ees teatud eelised. Peamiselt tänu väiksemale bürokraatiale ja kitsamale otsustajateringile saavad riigid nagu Eesti, tegutseda operatiivsemalt ja strateegilisemalt kui suured riigid. Väikeriigid saavad panustada oma ideede ja eeskujuga, keskendudes nendele asjadele, mis on tõeliselt olulised. Kahjuks aga seab väike olemine meie välispoliitilisele tegevusele ka teatud piirangud, millega me peame igapäevaselt arvestama. Eestil ei ole näiteks Lõuna-Ameerikas ühtegi esindust. Meil ei tööta nelisada inimest Washingtoni saatkonnas, nagu Suurbritannial. Me lihtsalt ei saa olla kogu aeg igal pool. Me peame pidevalt valima, kui palju aega ja ressursse kulutada teatud küsimuste peale. Samas peame Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina kaasa rääkima paljudel globaalsetel teemadel, alates Lähis-Idast ja lõpetades tuumarelva leviku tõkestamisega. Mured, nagu edu saavutamine Afganistanis, Iraani tuumaprobleem, küberrünnakutele vastu hakkamine, energiajulgeolek, on ka meie mured. Nende murede lahendamiseks peame tegema kõike, mida teevad suured riigid, kuid vähemate ressurssidega ja paremini. Kõike me teha ei saa, kuid teeme nii palju kui võimalik. Vähemalt Kurt Volker ja teised temaga sarnaselt mõtlevad inimesed usuvad, et me saame hakkama, et me saame olla maailmas edukad vaatama Eesti väiksusele. Ma ei ole nõus nendega, kes ütlevad, et kuna Eesti on väike, siis seetõttu ei sõltu meist välispoliitiliselt midagi. Sõltub ikka. Otsustamine ei käi vaid kas üle meie pea või meie selja taga. On mõistetav, et meie ajalooline kogemus paneb meid kahtlustama, et järsku nemad seal Berliinis, Pariisis või Londonis sepitsevad mingit salalepet meie selja taga ja meie arvelt. Loomulikult ei saa ühtegi meie jaoks ebameeldivat stsenaariumit täielikult välistada, kuid tunnistagem, et ajaloo kordumine on siiski väga ebatõenäoline. Ajalugu on oluline ja seda ei tohiks unustada, kuid me ei tohi minevikus elada. Meie välispoliitika peaks alati vaatama tulevikku. 4

5 Head kuulajad, Käesoleva aasta augustis tähistasime 20 aasta möödumist Eesti riigi iseseisvuse taastamisest. Viimase kahekümne aasta jooksul on väga palju muutunud nii Eestis kui ka Euroopas. Osad riigid on muutunud modernsemaks, kuid mitte tingimata demokraatlikumaks. Teised aga demokraatlikumaks, kuid mitte modernsemaks. Eesti on suurepäraselt hakkama saanud mõlema ülesandega. Me ei ole niisama istunud ja oodanud, et teised meid toetaksid ja teeksid meie eest kogu töö ära. Me oleme ise järk-järgult kasvatanud oma tugevust ja vastupidavust. Lisaks saavutustele on loomulikult olemas ka üksjagu probleeme või nagu tänapäeval on kombeks öelda, väljakutseid, mis vajavad lahendamist. Kindlasti pole töö otsa lõppenud. Kuid Eesti olukorda hinnates pole meil ka midagi häbeneda. Minu hinnangul ongi meie kõige suurem võit see, et meil on oma riik, koht maailmas, kus Eesti keel on riigikeel, kus meie kultuur on põhiseadusega kaitstud ja kus meie eestlased otsustame, kuidas me tahame oma olevikku ja tulevikku korraldada. Eesti on üks ja ainus. Ja selleks, et Eesti püsiks kindlana, tuleb meil kõigil nii neil eestlastel, kes Eestis elavad, kui ka neil, kelle kodu on välismaal sinna panustada. Öeldakse, et maailmas elab kokku natuke rohkem kui üks miljonit inimest, kes identifitseerivad end eestlasena. Kõik ei ole Eesti kodanikud. Kõik ei räägi eesti keelt. Kuid kõik soovivad oma eesti päritolu kes rohkem, kes vähem rõhutada ja olla osa Eestist selle kõige laiemas tähenduses. Kõik, kes te olete täna siia kogunenud, kannate koosolemise ja koostegutsemise tunnet endaga kaasas. Selle tunde najal on raskuste kiuste püsinud Eesti ja Eesti rahvas. Selle tunde najal on püsinud eestlus Ameerikas. Olen kindel, et ka tulevikus jätkate te tegutsemist Eesti hüvanguks ja et teie huvi Eesti vastu säilib ja kasvab. Kinnitan, et Eesti riik on sellest igati huvitatud ja hindab teie panust väga kõrgelt. Aitäh veelkord korraldajatele, et te mind siia kutsusite! Palju, palju õnne teie 85. aastapäeva puhul! Soovin teile palju edu ja vastupidavust järgnevateks aastaks. Elagu Detroidi haridusselts! Elagu Eesti! Kyllike Sillaste-Elling 7. okt 2011, Farmington Hills 5