Keskkonnaprobleemid ja Euroopa Liidu keskkonnapoliitika

EU PHARE BUSINESS SUPPORT PROGRAMME SME-FIT SME-FIT PROJECT Keskkonnaprobleemid ja Euroopa Liidu keskkonnapoliitika )

Sisukord 1 Eessõna...4 2 Euroopa Liidu keskkonnapoliitika areng...4 2.1 Lühikokkuvõte...4 3 Säästva arengu põhimõtted ja tegevuskavad...6 3.1 Üldine...6 3.2 Euroopa Nõukogu keskkonnaprogrammid...6 3.2.1 Esimesed neli Keskkonnategevusprogrammi...6 3.2.2 V Tegevusprogramm...7 3.2.3 VI Tegevusprogramm...8 3.3 Subsidiaarsuse põhimõte...9 3.4 Ennetuspõhimõte...9 3.5 Saastaja maksab ja reostuse vältimine tekkekohas põhimõte...10 3.6 Säästva arengu põhimõte...10 3.7 Keskkonnavastutus...11 3.8 Integreeritud tootepoliitika (IPP)...11 4 Euroopa Liidu struktuur ja keskkonnakorraldus (keskkonnadirektoraat)...12 4.1 Euroopa Liidu Parlamendi keskkonna-, rahvatervise- ja tarbijakaitsekomisjon...12 4.2 Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)...13 5 Rahastamine...13 5.1 Taust...13 5.2 LIFE...13 5.3 Rohelised lahendused keskkonnaprobleemidele...14 2 / 42

5.4 Euroopa Liidu laienemine ja keskkonna-eesmärgid...14 5.5 Tarbijad, põllumajandus ja keskkonnakaitse...14 6 Keskkonnaprobleemid ja Euroopa Liidu keskkonnakaitsetegevused...15 6.1 Taust...15 6.2 Käsin-keelan ja saastaja maksab lahendused...15 6.2.1 Jäätmekäitlus...15 6.2.2 Välisõhu saaste...20 6.2.3 Veemajandus...22 6.2.4 Müra...24 6.2.5 Kemikaalid...24 6.2.6 Loodusliku mitmekesisuse kaitse...25 6.2.7 Õnnetuste vältimine ja käitumine õnnetuste puhul...27 6.2.8 Reostuse kompleksne vältimine ja kontroll (IPPC)...27 6.2.9 Kliimamuutused...28 6.3 Vabatahtlikud skeemid...29 6.3.1 Taust...29 6.3.2 EMAS: Euroopa Liidu keskkonnajuhtimise ja auditeerimise skeem 30 6.3.3 KESKKONNAMÄRGISED...36 7 Kasutatud allikad...42 Tabel: 1 Ettevõtjale vajalikud keskkonnaload Tabel 2. Peamiste keskkonnalubade taotlemisest ja menetlemisest Tabel 3 Ülevaade ettevõtjale vajaminevast keskkonnakaitse seadusandlusest Tabel 4 Tabel 5 Keskkonnaload Olulisemate keskkonnalubade taotlemisest ja menetlemisest 3 / 42

1 Eessõna Viimase 30 aasta sees on Euroopa Liidu keskkonnapoliitika kasvanud vähestest väga kitsastest tehnilistest meetmetest üheks tuntumaks tegevusvaldkonnaks, mis hõlmab peaaegu kogu keskkonnaproblemaatika, aga täiendavaid aspekte nagu nt. kliimamuutused. Säästva arengu edendamine ja keskkonnakaitse on olulise eesmärgina lülitatud ka EÜ Leppesse. Euroopa Liidu keskkonnapoliitika tugineb veendumusele, et ranged keskkonnastandardid stimuleerivad innovatiivsust ja loovad uusi ettevõtlusvõimalusi. Euroopa Liidu (EL) praeguse keskkonnapoliitika nurgakiviks on VI Keskkonnategevusprogramm, Keskkond 2010: Meie ühine tulevik, meie valik. Kõik Ühenduse institutsioonid on nüüdsest kohustatud keskkonnatingimusi arvestama kõigis oma poliitikates ja see on kajastatud paljudes õigusaktides, eriti neis mis käsitlevad tööhõivet, energiat, põllumajandust, arengukoostööd, ühisturgu, tööstust, kalandust, majanduspoliitikat ja transporti Lisaks õigusaktidele, mis Ühenduse poolt on kinnitatud lisaks neile, mida iga liikmesriik ise on kehtestanud, kasutatakse ka hulka majanduslikke ja tehnilisi instrumente nagu näiteks keskkonnamärgised ja juhtimissüsteemid. Ülevaade esitab EL-s rakendatud keskkonnapoliitika kirjelduse ja olulised põhimõtted ning juhatab sügavama huviga lugeja informatsiooni algallikate juurde. 2 Euroopa Liidu keskkonnapoliitika areng 2.1 Lühikokkuvõte Rooma Leppes (1957) ei sisaldanud keskkonnakaitsesätteid ja veel 60-ndatel aastatel polnud ükski Euroopa riik oma keskkonnapoliitikat selgelt määratlenud. Enne 1987.aastat ei olnud keskkonnakaitsevaldkond ka Euroopa Ühenduse õiguslikus kompetentsis ja Ühendusel oli rangelt majanduslik sisu. Siiski kasutati keskkonnaregulatsioone vabakaubanduspiirangute kõrvaldamiseks ja üksikprobleemide lahendamiseks (radiatsioon, transpordireostus). Alates 70-ndatest aastatest suurenes aga üldine huvi keskkonnaprobleemide vastu ja Euroopa Ühenduse kitsas pühendumine majandusküsimustele ei olnud enam põhjendatud. Euroopa Ühenduse keskkonnategevus algas 1972.a. kui kinnitati neli vertikaalset ja sektorspetsiifilist tegevusprogrammi. 1972.a. juulis Pariisis toimunud Euroopa Ühenduse riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumise järel algas keskkonnaprobleemide süsteemne lahendamine. Kinnitati I Keskkonnategevusprogramm aastateks 1973 1976. Kiideti heaks ka Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika põhialus pöörata edaspidi majanduse edendamisel ja elukvaliteedi parandamisel erilist tähelepanu keskkonnaprobleemidele. 1973.a. loodi EL Komisjoni juurde Keskkonna- ja tarbijakaitse Komitee DGIII, ja Euroopa Parlamendis ka keskkonnakomisjon. I Keskkonnaprogrammile järgnesid II (1977) ja III (1983). Mõlemat perioodi iseloomustavad suured muutused seadusandluses, eriti reostuspiirangute seadmisel. 4 / 42

Võeti vastu rida direktiive jäätmekäitluse, müra vältimise ja loodusvarade (õhk ja vesi) ning looduskaitse korraldamiseks. Paljud probleemid lahendati ka juhtumi-põhiselt ilma erilise seadusandliku aluseta. Seepärast kuulutas Euroopa Kohus oma otsusega 240/35 1985.a. keskkonnakaitse Euroopa Ühenduse oluliseks eesmärgiks. Koos EL Komisjoni reorganiseerimisega 1981.a. viidi keskkonnaküsimused DG III (nüüd Tööstuspoliitika) DG XI alla (Keskkond, Tuumaohutus ja Kodanikukaitse). Alles 1987.a. lülitati keskkonnakaitse sätted Euroopa Põhiseadusesse (Single European Act, artiklid 130r 130t). Seda peetakse pöördepunktiks, mis andis Ühenduse meetmetele õigusliku aluse, defineerides keskkonna-eesmärgid ja tegevuspõhimõtted. Lepe sõnastas ka vajaduse arvestada keskkonnakaitse nõudeid Ühenduse kõigis tegevuspoliitikais, samuti keskkonnakaitse ettepanekute hääletamisel kvalifitseeritud enamuse arvestamist. Samal aastal algatati IV Keskkonnategevusprogramm (1987 1992) ja kuulutati 1987.a. Euroopa Keskkonna Aastaks. 1988.a. loodi mitmed Ühenduse Keskkonnafondid. 1993.a. novembris vastuvõetud Maastrichti Lepe lisas säästva ja keskkonnakasutuse mõttes mitte-inflatsioonilise kontseptsiooni arvestamise Ühenduse tegevustes ning kinnitas kõigi Euroopa Liidu poliitikatele ettevaatusprintsiibi rakendamise kohustuse (artiklid 174 ja 130r). Amsterdami Leppe jõustumine 1997.a. tõi taas esile säästva arengu printsiibi kui Euroopa Liidu põhieesmärgi järgimise vajaduse (artikkel 2). V Keskkonnategevusprogramm algatati 1993.aastal ja nagu ka sellele järgnev VI Keskkonnategevusprogramm, pöörab see põhitähelepanu säästva arengu küsimustele ja mitte kitsalt keskkonnaküsimustele. V Keskkonnategevuskava Säästlikkuse suunas määratles Euroopa Liidu strateegia vabatahtlike kohustustuste võtmiseks aastail 1992 2000, ja märkis horisontaalsete meetmete väljatöötamist, et paremini arvestada kõiki reostuse põhjusi (tööstus, energia tootmine, turism, transport, põllumajandus jne.) VI Keskkonnategevusprogramm (2001 2010) annab EL keskkonnapoliitikale uue tähenduse. Selles määratletakse Euroopa Ühenduse selged prioriteedid aastani 2010 ja konkreetsed tegevused, mis tuleb ellu viia lähema 5 10 aasta jooksul, et eesmärgid saavutada. Nelja valdkonna tähtsus tuuakse eraldi välja: Kliimamuutused, looduslik mitmekesisus, keskkonnakaitse ja tervis ning loodusvarade majandamine ja jäätmekäitlus. Aasta Tegevusliik / Eesmärk Seadusandlik alus Keskkonnakompetents puudub, keskkonnamõju kontrollitakse EMÜ Lepe, artiklid 2, 1957 liikmesriikide poolt riiklike õigusaktide alusel 100, ja 235 EÜ sõnastab vajaduse Ühenduse raames koordineeritud tegevuseks 1972 keskkonnakaitselises I Keskkonnategevusprogramm, mis julgustab liikmesriike 1973 individuaalseks tegevuseks ilma läbiva keskkonnapoliitika kontseptsioonita 1976 II Keskkonnategevusprogramm EL Komisjoni reorganiseerimine, keskkonnaküsimiste viimine omaette 1981 Peadirektoraati DG XI (Keskkond, Tuumaohutus ja kodanikukaitse) 1982 III Keskkonnategevusprogramm, milles rõhk ennetusprintsiibil Euroopa Kohus tõstab esile keskkonnakaitse Euroopa Ühenduse 1985 oluliseks eesmärgiks 5 / 42

1986 Euroopa Ühenduse Põhiseadus (Single European Act, SEA) viib sisse peatüki Keskkond ja loob õigusliku aluse Ühenduse keskkonnapoliitika integreerimiseks kõigisse teistesse poliitikatesse 1992 Maastrichti Lepe sõnastab EL ülimuslikuks eesmärgiks säästva arengu 1992 1994 1997 V Keskkonnategevusprogramm määratleb EL säästva arengu kontseptsiooni ja alustab kursimuutust puhtõiguslikelt meetmetelt tururegulatsioonil põhinevaile (maksunduslikud abinõud) Kopenhaagenis asutatakse Euroopa Keskkonnaagentuur, mille ülesandeks on informatsiooni kogumine ja andmeanalüüs (mitte poliitika- tegemine) Amsterdami Lepe kinnitab säästva arengu printsiibi ja täiustab otsuste tegemise protseduuri 2001 VI Keskkonnategevusprogramm 2010: Meie tulevik, meie valik Uus peatükk (VII) ja konkreetsed artiklid (130r - t) Euroopa Leping artiklid 2 ja 3; Peatükk XVI (artiklid 130r - t) Euroopa Leping, artiklid 2, 3 ja 6; peatükk XVI, artiklid 174-176 Tabel 1: Euroopa Liidu keskkonnapoliitika areng alates 1957 (Jörg Waldmann, Protecting the Environment in the European Union). http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28066.htm 3 Säästva arengu põhimõtted ja tegevuskavad 3.1 Üldine Eelnev näitab, kuidas keskkonnapoliitika on järk-järgult enam esindatud Ühenduse tegevustes. Ka on kasutatavate keskkonnakorralduslike meetmete ulatus koos keskkonnapoliitika arenguga laienenud. Rakendatud raamõigusaktid võimaldavad keskkonnaprobleemide lahendamise kõrgel tasemel, kasutades mitte ainult käsin-keelan meetmeid, vaid ka majanduslikke ( (LIFE, T&A, LEADER jms.) ning tehnilisi vahendeid (keskkonnamärgised, EL keskkonnajuhtimisse ja auditeerimise skeem, keskkonnamõju hindamine. Praegu on Euroopa Liidus rakendatud üle 200 õigusakti, mis reguleerivad peaaegu kõiki keskkonnaelemente. Väärib märkimist, et ligi 40% kõigist õigusrikkumistest liikmesriikides puudtavad ka keskkonnakaitset. 3.2 Euroopa Nõukogu keskkonnaprogrammid 3.2.1 Esimesed neli Keskkonnategevusprogrammi I Keskkonnategevusprogramm kinnitati 1973.a. novembris ja oli jätkuks Stockholmi Konverentsile (1972). Programmi põhimõtted lülitati 1987.a. Rooma Leppe (1957) täiendustesse (Euroopa Põhiseadus 1987). Keskkonnaprogrammi uuendati ja täiendati 1977, 1983, 1987. 1992.a. kinnitatud V Keskkonnategevusprogrammis sõnastati EL uus keskkonnapoliitika. Esimesed kaks Keskkonnategevusprogrammi koostati nelja-aastaseks perioodiks (1973 1977 ja 1977 1981). Programmide pea-eesmärkideks oli jõuda reostuse ennetamiseni ja sobivate meetmete väljatöötamiseni reostuse piiramiseks, rakendades ennetuspõhimõtet ja reostuse likvideerimiskohustust reostaja enda poolt ( kes reostab, see maksab printsiip). Tõsteti esile ka keskkonnakvaliteedi 6 / 42

rahvusvahelist mõõdet, mistõttu EL ühines mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega (UNEP, OCSE, FAO) ja liitus oluliste rahvusvaheliste konventsioonidega. III Keskkonnategevuskava (1982 1986) propageerib jõuliselt keskkonnareostuse ennetamise vajadust, et piirata ning vähendada keskkonnareostuse ulatust. Selle eesmärgi saavutamiseks jõustati EL üks alusdirektiividest Keskkonnamõju hindamise direktiiv (85/337/ EC). Selle direktiivi alusel tuleb kõik tegevused, millel võib olla oluline keskkonnamõju, erilise hoolikusega planeerida. Keskkonnaküsimused tunnistati ka nii oluliseks, et Euroopa Parlament nägi ette erirea EL eelarves. IV Keskkonnategevusprogramm hõlmas perioodi 1987 1992. Euroopa Komisjon, tuginedes uuele Euroopa Põhiseadusele, määratles detailsemalt olulised valdkonnad, millega sooviti keskkonnaseisundit parendada: Reostuse ennetamine Looduressursside kasutuse parendamine Rahvusvaheline koostöö Uuringute arendamine Majandushoobade väljatöötamine. Seda programmi iseloomustab väga suur rõhk keskkonnaküsimuste integreerimisele EL kõigisse muudesse poliitikatesse (põllumajandus, konkurents, majandusareng). 3.2.2 V Tegevusprogramm Programmi eesmärk oli muuta EL majanduskasvu kontseptsiooni viisil, mis toetuks säästva arengu ja jagatud vastutuse põhimõtetele. Programm tegeles jätkuvalt keskkonnaprobleemide lahendamisega (kliimamuutused, veekogude reostus, jäätmekäitlus), kuid pani aluse ka huvigruppide uutele suhetele keskkonnasektoris. Programm jaotub viieks sihtsektoriks (tööstus, energiatootmine, transport, põllumajandus ja turism) ja seitsmeks teemaks (kliimamuutused, hapestumine/välisõhu kvaliteet, linnakeskkond, rannikualad, jäätmekäitlus, veeressursid ja looduslik mitmekesisus). Programm seadis eesmärgid igale sektorile nii EL kui kohalikul tasandil ning kirjeldas ka konkreetseid ülesandeid ja tegevusi nende saavutamiseks. Uus lähenemine keskkonnaprobleemide lahendamiseks seisnes järgmistel põhimõtetel Keskkonnadimensiooni arvestamine igas olulises tegevusvaldkonnas; Uute poliitiliste meetmete rakendamine (koolitus ja teavitamine; tehnoloogiarendus; keskkonnakulude arvestamine toote hinnas; majanduslike hoobade kasutamine jmt.); Kõigi sotsiaalsete partnerite valitsuste, ettevõtete, kodanike ja tarbijate jagatud vastutuse printsiibi rakendamine. Keskkonnaprobleemide lahendamiseks kasutavad instrumendid sisaldavad: Õiguslikke vahendeid: keskkonnanormatiivid, rahvusvahelised lepped ja siseturu regulatsioonid; 7 / 42

finantsinstrumendid: tootjate ja tarbijate motiveerimine keskkonda säästma (majandushoovad, trahvid ja tsiviilvastutus), samuti hinnakorrektsioonid, et keskkonnasõbralikumad tooted ei tõrjutaks välja hinnakaalutlustel. Horisontaalsed meetmed: informatsioon ja keskkonnastatistika (andmete võrreldavus, standardid, kriteeriumid, metoodikad), teaduslikud uuringud, planeeringud, üldsuse teavitamine ja pädevuskoolitus. Finantstoetused: LIFE programm, struktuurifondid, ühtlusfond, Euroopa Investeerimispanga laenud. http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28062.htm 3.2.3 VI Tegevusprogramm Seab programmiga Keskkond 2010: Meie tulevik, meie valik EL pikaajalised eesmärgid. Programm propageerib keskkonnaprobleemide lahendamiseks kõiki olemasolevaid vahendeid kasutama: õigusaktid ja karistused, uuenduste toetamine, uuringud ja informatsiooni võimaldamine. Programmi viis peamist strateegilist tegevust on: Kehtivate õigusaktide parem täitmine; Keskkonnadimensiooni arvestamine teistes tegevuspoliitikates; Turumehhanismi võimaluste parem ärakasutamine; Kodanike kaasamine ja nende hoiakute muutmine; Juhtimisotsuste kavandamisel keskkonnakaitse arvestamine. Programmi neli valdkonda: 1. Kliimamuutused: vähendada kasvuhoonegaaside hulka tasemele, millega ei kaasneks kliima mittelooduslikke muudatusi. Vastavalt Kyoto Protokollile on EL lubanud vähendada kasvuhoonegaaside emissioone aastail 2008-2012 8% võrra võrreldes sellega, mis oli 1990.a. Selle eesmärgi saavutamiseks tehakse vajaliku tootlikkuse suurendamisele suunatud struktuurimuudatused eriti energia ja transpordisektoris. Juurutatakse emissioonidega kauplemise litsentsid, stimuleeritakse uuringuid, toetatakse üldsuse kaasamist ja teavitamist. 2. Loodus ja liigiline mitmekesisus: kaitsta ja taastada looduslikke süsteeme ja liigilist mitmekesisust nii EL kui globaalsel tasandil. Eritähelepanu mullastiku ja merekeskkonna kaitsele ja tööstuslike õnnetuste ärahoidmisele. 3. Keskkond ja tervis: sellise kvaliteediga keskkond, mis ei põhjustaks inimese tervise kahjustusi (eriti lapsed ja vanurid) ja keskkonnariskide vähendamine. Seepärast pööratakse eritähelepanu vee ja müradirektiivi jõustamisele, samuti kemikaalide ohutule käitlemisele. EL uus kemikaalide strateegia jõustab rangemad reeglid kemikaalide tootmisele ja käitlemisele. 4. Loodusressursside kasutamine ja jäätmed: eesmärgiks on, loodusressursside kasutamine ei ületaks looduslikku tasakaalu ja taastumisvõimet. Tuleb lõhkuda seos majanduskasvu ja jäätmete hulga kasvu vahel. Suurenema peab jäätmete taas- ja korduvkasutus. Vähendada prügilaisse lõpp-ladestatavate jäätmete hulka 20% võrra aastaks 2010 ja 50% võrra aastaks 2050. http://www.europa.eu.int/comm/environment/newprg/index.htm http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28027.htm 8 / 42

I Keskkonnategevusprogramm 1973-1976 Reageerimine suurenevale keskkonnareostusele: reostuskolded tuli selgitada ja teaduslikult kirjeldada/uurida. Tehnoloogilist progressi pidi suunama nii, arvestades keskkonnavajadusi, väliskeskkonnastandardite kasutamine II Keskkonnategevusprogramm 1977-1981 I Tegevusprogrammi jätkamine, keskkonnaelementide põhised direktiivid ja määrused (õhk, vesi, muld) esimesed katsed protseduuride ühtlustamiseks III Keskkonnategevusprogramm 1982-1986 Ennetusprintsiibi ja keskkonnaeesmärkide integreerimine teistesse tegevuspoliitikatesse: Vahemere kaitse, müra vähendamine, piire ületava reostuse reguleerimine. Suund tööstusreostuse vähendamisele tekkekohas, kohustus rakendada parimat võimalikku tehnikat IV Keskkonnategevusprogramm 1987-1992 EL teistes tegevuspoliitikates keskkonnadimensiooni arvestamine (eriti põllumajandus, tööstus, transport ja energia), kasutades majanduslikke instrumente ja standardiseeritud planeerimist (Keskkonnamõju hindamine) VT Keskkonnategevusprogramm 1993-2000 Säästva arengu printsiibi arvestamine ning majanduskasvu ja keskkonnaeesmärkide ühendamine; detsentraliseerimine ja kaasamine (subsidiaarsus e. liikmesriikide valitsustele ja regioonidele suuremate õiguste delegeerimine); jagatud vastutus ja huvigruppide kaasamine institutsionaalsesse dialoogi; suund reostusnormatiividele keskkonnakvaliteedi standarditele. VI Keskkonnategevusprogramm Programme 2001-2010 Euroopa Liidu Säästva arengu strateegia elluviimine ( Keskkond 2010: Meie tulevik, meie valik ). Viis prioriteeti: kehtiva seadusandluse täiendamine ja selle täitmise kindlustamine; teistesse tegevuspoliitikatesse keskkonnadimensiooni lülitamine; turumehhanismi arvestamine; kodanike kaasamine ja nende hoiakute muutmine; otsuste tegemise protsessis keskkonnaküsimuste arvestamine (planeerimine) Tabel 2: EL Keskkonnategevusprogrammid (Jörg Waldmann, Protecting the Environment in the European Union). 3.3 Subsidiaarsuse põhimõte EL seadusandlus rõhutab subsidiaarsuse põhimõtte tähtsust: kus iganes võimalik peab otsustama see valitsustasand, mis on lähim mõjutatavaile inimestele. Ometi ei saa ükski liikmesriik alati keskkonda üksi kaitsta. Pole võimalik parandada välisõhukvaliteeti, mõjutada kliimamuutusi, piirata tuumajaama kiirgust, mis kõik mõjutab inimesi riigipiire tundmata. Seepärast peab tegevusi ka koordineerima EL tasandil. EJ institutsioonide ülesanne on toetada ja koordineerida liikmesriikide jõupingutusi, aga ka kontrollida et kokkulepetest ning kohustustest kinni peetaks. 3.4 Ennetuspõhimõte Alates 70-ndatest aastatest kui EL tõi esile, et keskkonnaprobleemide ennetamine selmet negatiivsete tagajärgede likvideerimisega võidelda, on 9 / 42

ennetuspõhimõtte järgimise vajadust rõhutatud paljudes rahvusvahelistes kokkulepetes (nt. Maailma Vabakaubandusorganisatsiooni Sanitaar- ja Fütosanitaarleping) ja deklaratsioonides. Samuti on ennetuspõhimõte Euroopa Lepingu (1992) ja Euroopa Liidu keskkonnaseaduse alusprintsiip. Euroopa Liidus väljatöötatud keskkonnameetmed tuginevad samuti sellele põhimõttele (eriti, mis puudutab osoonikihi kaitset ja kliimamuutusi). Euroopa Liidu Komisjon avalikustas 2.veebruaril 2000.a. juhised ennetuspõhimõtte arvestamiseks EL poliitikates, et kindlustada keskkonna, inimese tervise, floora ja fauna kaitse kõigil juhtudel kui teadusuuringute tulemused ei võimalda riski hinnata. http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l32042.htm 3.5 Saastaja maksab ja reostuse vältimine tekkekohas põhimõte Kõik, kes tekitavad kahjustavad keskkonda, vastatavad kahjude ärahoidmise ja kõrvaldamise eest. Sel viisil kindlustab EL keskkonnapoliitika, et kulud kannavad kahju tekitajad ja et keskkond säiliks sellisena nagu ta oli enne reostuse tekkimist. Selle põhimõtte rakendamine kindlustab ka, et arendajad ning ettevõtjad ei pööraks tähelepanu ainult puhastusseadmete kasutamisele ja nende täiustamisele, vaid selliste tehnoloogiate ja juhtimisvõtete kasutamisele, millega reostus minimeeritakse tekkekohas. 3.6 Säästva arengu põhimõte Euroopa Liidu huvi säästva arengu vastu kasvas paralleelselt ÜRO initsiatiiviga samas küsimuses ning kulmineerus Maailma Keskkonnakaitse ja Säästva Arengu Konverentsil Rio de Janeiro s (1992.a.) Keskkonnamõõtme integreerimine Euroopa Ühenduse poliitikais kinnitati Euroopa Liidu Lepingus. Amsterdami Leppe (1997) esitati ka säästva arengu definitsioon ja praegu on säästev areng liikmesriikide tegevuse läbivaks põhimõtteks. 2001.a. juunis kinnitasid EL liidrid Euroopa Säästva Arengu Strateegia, mis tõstis esile pikaajaliste strateegiate olulisust majanduse, sotsiaalsfääri ja keskkonnakaitse edendamisel. Kui poliitikud loovad õiged tingimused ja suunavad kodanikke ning ettevõtteid nende tegevustes arvestama ka keskkonnakaitse- ja sotsiaalset mõõdet, võib säästva arengu põhimõtete järgimine luua palju nii majandusele (tööhõive) kui keskkonnale ja sotsiaalsfäärile kasulikke lahendusi. Euroopa Liit on jõustanud eraldi arengustrateegiad kõige suuremate keskkonnamõjudega sektorite jaoks. Säästval arengul on neli mõõdet, mida lühidalt iseloomustab: Keskkonnasäästlikkus, kui võimekus kaitsta ja parendada keskkonnakvaliteeti; säilitada loodusressursse, ökosüsteeme ja liigilist mitmekesisust. Majanduslik jätkusuutlikkus, kui võimet tekitada töökohti ja toota tulu elanikkonda heaolu suurendamiseks; suurendada majanduse ressursitootlikkust, eriti loodusressursside efektiivse kasutamise teel, ning vähendades mittetaastuvate ressursside kasutamist. 10 / 42

Sotsiaalne jätkusuutlikkus, kui võime garanteerida elanikkonna heaolu ja võrdsed võimalused arenguks (julgeolek, tervishoid, haridus jmt.) nii praegusele põlvkonnale tulevastele põlvedele. Institutsionaalne suutlikkus, kui võimekus tagada tingimused stabiilseks arenguks, demokraatiaks, osalemisele, ligipääsule informatsioonile ja õigusabile. 3.7 Keskkonnavastutus Paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on hiljuti jõustanud või kaaluvad keskkonnakahjustuste eest vastutamise alaseid õigusaktide jõustamist. Kõik nad järgivad suuremas või vähemas osas saastaja maksab printsiipi ja näevad ette ranged karistused tekitatud keskkonnakahjude eest. Enam ei saa end vabandada hooletuse või tahtmatu veaga ning karistusest on võimalik vabastada vaid üksikjuhtumeil Keskkonnavastutuse Valge Raamat kinnitati ja avaldati Euroopa K0misjoni poolt 9. veebruaril 2000.a. ning 23. jaanuaril 2002.a. jõustati Euroopa Parlamendi ja Komisjoni raamdirektiiv igasuguste (nii traditsioonilisel viisil kui ohtlike ainete kasutamisel tekkinud) keskkonnakahjude ennetamiseks ja kahjude korvamiseks. Nimetatud põhimõtete järgimiseks on vaja, et: Saastajad oleksid identifitseeritavad; Reostus oleks mõõdetav; Reostaja ja kahju vahel oleks selge seos. Kahju käsitlemisel võivad liikmesriikides määratud pädevad asutused tegutseda erinevalt, nt.: Kui tekib kahtlus võimaliku reostuse osas, võib pädev asutus reostajalt nõuda vajalike meetmete võtmist ohtliku olukorra likvideerimiseks, või likvideerida selline olukord ise ja süüdlaselt tegelikud kulud hiljem sisse nõuda. Kui kahju on juba tekkinud, nõutakse käitajalt viivitamatute meetmete võtmist kahjude likvideerimiseks, või korraldada reostusele eelnenud olukorra taastamist ise ning süüdlaselt tegelikud kulud hiljem sisse nõuda. Kui käitajal puuduvad vajalikud vahendid (rahalised raskused), siis korraldab liikmesriik igal juhul kahjude likvideerimise ja endise olukorra taastamise. http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28120.htm http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28107.htm 3.8 Integreeritud tootepoliitika (IPP) Integreeritud tootepoliitika (IPP), on Euroopa Ühenduse üsna hiljutine initsiatiiv. Esimest korda formuleeriti IPP kontseptsioon 1998.a uuringus, mida rahastas Euroopa Komisjon Tegevuse eesmärgiks selles valdkonnas on tugevdada toote-põhiseid keskkonnapoliitikaid ja uutele, keskkonnasõbralikele toodetele turu loomine. Sel eesmärgil avaldas Euroopa Komisjon 2001.a. Rohelise Raamatu. 11 / 42

Väljatöötaud strateegia kutsub kõiki huvigruppe üles tegevusele arvestama tarbimisel ja tootmisel toote elutsüklit. IPP keskendub kolme-etapilisele otsuste tegemise protsessile, mis kindlasti mõjutaks toodete keskkonnamõjusid nende elutsükli sees: Hinnakujundus vähendatud maksud, riigitoetus rohelistele toodetele ja tootjavastutuse laiendamine; Nõudluse suurendamine andes tarbijale informatsiooni toodetest, mida nad ostavad, mh keskkonnamärgistest ja propageerides riigihangete tingimustes keskkonnahoiu kriteeriumide arvestamist; Edendades rohelist toomist öko-disain, toodete elutsüklist informatsiooni andmine, tootestandardites keskkonnakriteeriumide arvestamine. http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28011.htm 4 Euroopa Liidu struktuur ja keskkonnakorraldus (keskkonnadirektoraat) EL Keskkonnapeadirektoraat on üks teatud valdkonnale spetsialiseerunud 36st peadirektoraadist (DG), mis moodustavad Euroopa Komisjoni aparaadi. Keskkonnapeadirektoraadi põhiülesanne on välja töötada keskkonnaseadusandlus ja kindlustada, et see, mis kokkulepitud saab asjakohaste meetmetena liikmesriikides ellu viidus. Keskkonnapeadirektoraat asub põhiosas Brüsselis ja selles on 550 töötajat. Keskkonnapeadirektoraadi missioon on: Edendada säästvat arengut ning kaitsta tulevaste põlvede õigust puhtale keskkonnale. Tegutseda keskkonna- ja tervisekaitse ning järjest parema elukvaliteedi nimel. Edendada ressursikasutuse tootlikkust Kindlustada võrdne juurdepääs ühiskasutusega ressurssidele, edendades keskkonnasõbralikku juhtimist.. Iga peadirektoraati juhib peadirektor, kes on positsioonilt võrdne ministri staatusega. Peadirektor on aruandekohustuslik voliniku ees, volinik on omakorda vastutab poliitiliselt ja operatiivselt ühe või mitme peadirektoraadi tegevuse eest. Keskkonnavolinik on Margot Wallström. http://europa.eu.int/comm/dgs/environment/directory.htm 4.1 Euroopa Liidu Parlamendi keskkonna-, rahvatervise- ja tarbijakaitsekomisjon Euroopa Parlament otsustas luua Keskkonnakomisjoni 1973.a. Komisjoni liikmeid on 60, teda teenindab 8-liikmeline sekretariaat ja tema vastutusalas on viis õigusvaldkonda.. Keskkonnakomisjon juhib ja vastutab poliitiliselt Euroopa Komisjoni meditsiini- ja keskkonnaagentuuri tegevuse eest. Ta koostab igal aastal 3 aruannet keskkonnakaitse- ja sellega seonduva seadusandluse kohta, analüüsib nende 12 / 42

rakendamisel ilmnevaid probleeme ja hindab, kas ja kuivõrd kehtestatud õigusaktid täidavad oma algset eesmärki. http://www.europarl.eu.int/committees/envi_home.htm 4.2 Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA) Euroopa Keskkonnaagentuur asutati Kopenhaagenisse Määruse 1210/1990 (täiendatud määrusega 933/1990) 1993.aastal. Keskkonnaagentuuri eesmärgiks on toetada säästvat arengut, pakkudes usaldusväärseid teaduslikke andmeid ning ülevaateid/hinnanguid neile, kes osalevad Euroopa Liidu keskkonnapoliitika elluviimisel ja arendamisel. Agentuur töötleb ja üldistab liikmesriikidelt saadud andmeid, tehes koostööd Euroopa keskkonnainformatsiooni- ja seirevõrgustikuga (EIONET) ning teiste rahvusvaheliste partneritega, Keskkonnaagentuur ei loo ega jõusta EL keskkonnapoliitikat ega seadusandlust. Tema ülesandeks on toetada Euroopa Komisjoni tegevust, levitades informatsiooni parimateks juhtimisvõtetest ja tehnoloogiatest. Muu hulgas koostab Keskkonnaagentuur ka EL Keskkonnaaruandeid. http://www.eea.eu.int/ 5 Rahastamine 5.1 Taust Väga paljudel Euroopa Liidu rahastamisprogrammidel on keskkonnakaitse või säästva arenguga seotud sisu. Mõned programmid ongi mõeldud konkreetsete keskkonnategevuste rahastamiseks. Teised jälle, nagu energiasektor või kolmandate riikidega seotud programmid, on keskkonnakaitsega kaudselt seotud. Üldiselt peavad rahastamiskõlblikud projektid olema vastavuses EL ühe või mitme eesmärgiga, ning olema õigusaktide (direktiiv, määrus, Nõukogu otsus) kontekstis, või aitama edendada EL eesmärke teatud valdkondades. 5.2 LIFE LIFE, Euroopa Liidu Keskkonnakaitse Finantsinstrument loodi 1992.a. ja on EL keskkonnapoliitika elluviimise üheks oluliseks toeks. LIFE peab viima EL eesseisvate keskkonnaprobleemide uutele lahendustele. LIFE viiakse ellu etapiviisiliselt: 400 miljonit EUR kulus I etapis (1992-1995), umbes 450 miljonit EUR II etapis (1996-1999), ja praegu kestva etapi "LIFE III, 2000-2004eelarve on 640 miljonit EUR. LIFE on nii füüsiliste kui juriidiliste isikute taotlustele avatud instrument. Taotlustele esitatavad kriteeriumid on, et projektid: Vastavad Euroopa Ühenduse prioriteetidele ja ülalesitatud eesmärkidele; Esitatud tehniliselt ja majanduslikult elujõuliste taotlejate poolt; Tehniliselt teostatavad projekti eelarve ja ajakava piires, ning annavad lisaväärtuse (innovatsioon). LIFE jaguneb kolmeks teemaks - keskkond, loodus, kolmandad riigid ja igal neist on omad eesmärgid: 13 / 42

LIFE-Nature tegevused on sihitud Euroopa Liidule huvipakkuvate looduslike elupaikade floora ja fauna ja säilitamisele. Aluseks on Linnu- ja Elupaikade direktiivid. Toetatakse looduskaitse poliitikaid ja Natura 2000 võrgustikku Euroopa Liidus. LIFE-Environment tegevuste eesmärgiks Euroopa Liidu poliitika ja õigusaktide rakendamine liikmes- ja kandidaatriikides. Siin rahastatakse keskkonnakaitse uusi meetodeid ja demonstratsioonprojekte. http://www.europa.eu.int/comm/environment/life/home.htm http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/lvb/l28021.htm 5.3 Rohelised lahendused keskkonnaprobleemidele Energiaprogrammide arendamisel on väga suur mõju keskkonnale. Näiteks on ALTENER (alternatiivsed energiaallikad) ainus EL programm, mille eesmärgiks on edendada taastuvate energiaallikate kasutamist (ALTENER I, 1992 1997). Praegu kestab ALTENER II programm, mille raames abikõlblikud taotlejad on kohalikud omavalitsused, ning era- ja avaliku sektori ettevõtted. Sõltuvalt tegevuse liigist on toetuse määr 50% kuni 100% projekti kogumaksumusest. Toetatakse tuulenergia kasutamist, väikeseid hüdroenergiaprojekte, energia tootmist biomassist, sest alginvesteering neisse on suhteliselt suur, mistõttu nad praegu ei suuda majanduslikult konkureerida tavalahendustega. Samuti on programmi SAVE eesmärk propageerida energia säästlikku kasutamist avalikus ja erasektoris, nii tootmises kui kodumajapidamistes. Esimene SAVE programm kinnitati 1991.a. ja kestis viis aastat. SAVE II programm algas 1996 ja lõppes 2002. SAVE III programm (2003 2006) kannab nime Tark energia Euroopa jaoks ja see on parasjagu Euroopa Parlamendis arutusel. http://www.europa.eu.int/comm/energy/en/pfs_altener_en.html http://www.europa.eu.int/comm/energy/en/pfs_save_en.html 5.4 Euroopa Liidu laienemine ja keskkonna-eesmärgid Kõigil Euroopa Liidu laienemise etappidel on keskkonnamõõtmel väga oluline osa täita olnud. Rakendatud on mitmeid liitumiseelseid meetmeid. Näiteks ISPA toetab rahaliselt väga suuri projekte (miinimumeelarvega 5 miljonit EUR), mille eesmärgiks on saavutada vastavus liikmesriigis EL keskkonnanõuetele, ehitades keskkonna- ja transpordirajatisi. SAPARD toetab säästlikku põllumajanduse ja maaelu arendamist, mille üheks mõõtmeks kindlasti on keskkonnakaitse.. http://www.europa.eu.int/comm/enlargement/index_en.html 5.5 Tarbijad, põllumajandus ja keskkonnakaitse Mõnel programmil on piiratumad keskkonnaeesmärgid, nt. Tarbijakaitse programmid (tervise- ja toiduohutus, roheliste märgistustega toodete seire, keskkonnasõbralikud tarbimismudelid) ja LEADER +, programm, mis on suunatud säästva arengu edendamisele maapiirkondades. 14 / 42

6 Keskkonnaprobleemid ja Euroopa Liidu keskkonnakaitsetegevused 6.1 Taust Euroopa Liidu poliitikad hõlmavad enam kui 300 õigusakti, sh. direktiivid, otsused, määrused ja soovitused. Õigusaktidega reguleeritakse: Tooteid: nt. transpordivahendite õhusaaste normid, ohtlike kemikaalide kasutamine teatud laiatarbetoodetes, müranormid ehitistele, jäätmete vedu, ohtlike ainete ja valmististe käitlemine jmt. Paljud neist on viidud Valgesse Raamatusse. Tegevusi või tootmist mis mõjutavad keskkonda või millel on mõju inimese tervisele: käitised, ehitised, jäätmekäitlus, looduse ja liigilise mitmekesisuse kaitse jne. Keskkonnakvaliteedi kaitset: ohtlikud heitmed õhku, vette või pinnsesse jne, looduse ja liigilise mitmekesisuse kaitse. Teatud protseduure ja õigusi nt. keskkonnamõju hindamine, juurdepääs infole ja üldsuse kaasamine. Õigusaktidest suurima osa moodustavad direktiivid, mis kohandatuna viiakse liikmesriikide seadusandlusesse. Määrused ja otsused ei vaja liikmesriikide seadusandlusega kohandamist need võetakse üle muutmata kujul ühetaoliselt igas liikmesriigis. 6.2 Käsin-keelan ja saastaja maksab lahendused Keelan-käsin meetodiga rakendavad valitsused õigusakte ja keskkonnaloa nõudeid tegevustele, millega kaasneb keskkonnareostus. Keskkonnakvaliteedi normid kirjeldavad lubatavat saastekontsentratsiooni ja mahtu, ning lubatu ületajaid trahvitakse ja karistatakse. See meetod küllalt kallis (raha kulub järelevalvele), seepärast toimub üleminek majanduslikele ja tehnilistele piirangutele ning stiimulitele. Saastaja maksab printsiip rõhub sellele, et kulutused keskkonnale langeksid esijoones saastaja õlule ning uskudes, et turumehhanism võtab need täiendavad kulud arvesse ja tarbijad sunnivad tootjaid loodusressursse efektiivsemalt kasutama Allpool kirjeldatakse nende põhimõtte rakendamist EL seadusandluses. 6.2.1 Jäätmekäitlus Jätkuvalt kasvav jäätmelasu on üheks suurimaks probleemiks Euroopa Liidus. Suur osa jäätmeist (67%) kas põletatakse jäätmekäitlusettevõtteis või viiakse prügilaisse. Suuri pingutusi tehakse jäätmete taas- ja korduvkasutuseks, eeskätt aga jäätmete tekke ennetamiseks. EL tahab vähendada jäätmete hulka, mis läheb prügilaisse 20% võrra 2010. aastaks (võrreldes 2000.a.), ja isegi 50% võrra aastaks 2050. Eritähelepanu on ohtlike jäätmete tekke vähendamisele. Jäätmekäitluse poliitika on EL üheks aluspoliitikaks, millel on kolm alamstrateegiat: 15 / 42

Jäätmetekke vältimine tekkekohas, täiustades tootearendust; Edendades jäätmete taas- ja korduvkasutust; Vähendades reostust jäätmete põletamisel. Jäätmete Raamdirektiiv Jäätmed 75/442/EEC Ohtlikud jäätmed 91/689/ECC Erijäätmed Pakendi-, PCB, õlijäätmete, kasutuskõlbmatute transpordivahenditejmt. direktiivid Jäätmekäitlusseadmed ja prügilad Direktiivid 89/369/ECC and 89/429/ECC (õhu reostus uutes j a toimivates munitsipaalsetest jäätmepõletusseadmetest Direktiiv 94/67/EC Ohtlike jäätmete põletamine Direktiiv 1999/31/EC: prügilad Transport, Import and Export Määrus 259/93/ECC: jäätmevedude kontroll Euroopa Liidu piiress, Euroopa Liitu ja sellest välja Jäätmete Raamdirektiiv Jäätmekäitlus hakati reguleerima Euroopa Nõukogu Direktiiviga 1975.aastast 1, mida uuendati 1991 Direktiiviga 91/156/EEC. Direktiiv 75/442/EEC on nn. Raamdirektiiv, milles on kaks tütardirektiivi: üks seab nõuded jäätmekäitlusettevõtete tegevusele ja teine määrab teatud tüüpi jäätmete kätlemise nõuded. Reguleeritakse jäätmekäitlusviise ja tegevusi, mida kvalifitseeritakse jäätmete ladestamiseks (loetelu Lisas IIA) ja taaskasutamiseks (Lisa IIB). Jäätmeraamdirektiiv kohustab EL liikmesriike ennetama või vähendama jäätmete teket, eriti ohtlike jäätmete teket edendades puhtamata tehnoloogiate kasutamist, tootearendust, samuti jäätmekäitluse tehnoloogiad. Lisaks mainitud direktiividele, määratleb Määrus 259/93/EEC 2 jäätmete transportimise kontrolli ja viisid Euroopa Liidu sees, Liitu ja Liidust välja. Mainitud jäätmekäitluse hierarhiat arvestab ka Euroopa Kohus toodete keskkonnamõjude käsitlemisel (eelistatud on kogu elutsükli arvestamine, e. nn. hällist hauani kontseptsioon). Ohtlikud jäätmed Väga suurt rõhku pannakse Euroopa Liidus ohtlike jäätmete käitlemisele. Ohtlike jäätmete direktiivis 3 on loetelu jäätmeist, mida klassifitseeritakse ohtlikeks ja 1 Council Directive 75/442/EEC of 15 July 1975 on waste. 2 Council Regulation 259/93/EEC of 1 February 1993 on the supervision and control of shipments of waste within, into and out of the European Community. 3 Council Directive 91/689/EEC of 12 December 1991 on hazardous waste. 16 / 42

esitab ka nende komponendid ja omadused. Direktiiv kohustab liikmesriike pidama ohtlike jäätmete arvestust, et eri tüüpi ohtlikke jäätmeid kogutaks eraldi, eriti et ohtlikke ja tavajäätmeid ei segataks kokku. Ohtlikud jäätmed peavad olema märgistatud vastavalt EL ja rahvusvahelistele standarditele (kogumine, transport ja ladustamine). EUROOPA JÄÄTMEKATALOOG Jäätmeraamdirektiivi raames koostati 1974.a. põhjalik loetelu kõigist jäätmetest (nii ohtlikud kui tavajäätmed). Loetelu tuntakse Euroopa Jäätmekataloogi nime a (1994). Euroopa Komisjon on seejärel määratlenud, millised loetelus olevaist jäätmeist on ohtlikud, ja neist eraldi loetelu koostanud (Ohtlike jäätmete nimestik, 1994), mille aluseks on Ohtlike jäätmete direktiivis esitatud ainete ning valmististe omadused. Jäätmekataloogi ja Ohtlike jäätmete loetelu on oluliselt uuendatud ja kohati ühendatud. Alates 01.01.2002 peavad liikmesriigid juhinduma Euroopa Jäätmekataloogist (2002), milles ohtlikud jäätmed on määratletud Ohtlike jäätmete direktiivi kohaselt. JÄÄTMETE PÕLETAMINE 1989.a. avaldati kaks uut direktiivi 4, mis reguleerivad õhu saastet uutest ja eksisteerivaist omavalitsustele kuuluvaist jäätmepõletuskäitistest. Reguleeritakse tegevuslubade väljaandmist, projekteerimist, seadmeid, käitlemist ja aruandlust. Direktiiv 89/369/EEC reguleerib uusi seadmeid (tegevuse algus 1990.a. või hiljem), määrates olmejäätmeid põletavatest seadmetest emissiooni piirmäärad tolmule, raskmetallidele, soolhappele, floorhappele ja väävel-dioksiidile. Ohtlike jäätmete põletamist reguleerib eridirektiiv 5, milles kirjeldatakse käitlemisstandardeid ja emissiooninorme uutele ja eksisteerivatele seadmetele ja mis jõustatakse liikmesriikides väljaantavate tegevuslubade kaudu. Tegevuslubades peab esitama ka põletatavate jäätmete tüüp ja kogus. 2000.a. jõustati Jäätmepõletusdirektiiv 6, mis reguleerib nii tahkete olmejäätmete kui ohtlike jäätmete põletamist, samuti jäätmete põletamist energia saamiseks tööstuslike seadmetes (tsemendi tootmine näiteks). Tegutsevad ettevõtted peavad neile nõuetele vastama hiljemalt 28. detsembriks 2005.a. PRÜGILAD 1999.a.. jõustatud Prügiladirektiivi 7 eesmärgiks on täiustada prügilastandardeid kõikjal Euroopas ning seab erinõuded prügilate projekteerimisele, käitamisele ja sulgemistegevustele, samuti prügile, mida võib prügilais ladestada. 4 Council Directive 89/369/EEC of 8 June 1989 on the prevention of air pollution from new municipal waste incineration plants and Council Directive 89/429/EEC of 21 June 1989 on the reduction of pollution from existing municipal waste-incineration plants. 5 Council Directive 94/67/EC of 16 December 1994 on the incineration of hazardous waste. 6 Directive 2000/76/EC of the European Parliament and of the Council of 4 December 2000 on the incineration of waste. 7 Council Directive 99/31/EC of 26 April 1999 on the landfill of waste. 17 / 42

Direktiiv eristab teatud ohtlike jäätmete, vedelate jäätmete ja vanade rehvide ladestamise. Direktiivi järgi tuleb ohtlikud jäätmed, mitte-ohtlikud ja inertsed jäätmed eraldi ladestada. Eesmärgiks on prügilasse viidavate bio-lagunevate olmejäätmete koguse vähendamine, et vähendada kasvuhoone gaaside (biolagunevatest jäätmeist tekkiv metaan) põhjustatud kliimamuutusi. ERIJÄÄTMED Teatud jäätmete käitlemist reguleeritakse eraldi direktiividega. 1. Pakend ja pakendijäätmed: Direktiiv 94/62/EC 8, eesmärgiks ühtlustada liikmesriikides kasutatavaid meetmeid ja ennetada või vähendada pakendi ning pakendijäätmetest põhjustatud keskkonnamõjusid ja vältida ebatervet konkurentsi Euroopa Liidu ühisturul. Direktiiv reguleerib pakendijäätmete tekke ennetamist, pakendi taas- ja korduvkasutamist. 2. PCBd and PCTs: Direktiiv 96/59/EC 9 ühtlustab õigusaktid, mis reguleerivad PCBde ja PCBsid sisaldavate seadmete ladestamist prügilais. PCBsid sisaldavad seadmed tuleb inventeerida, märgistada ja neist peab Euroopa Komisjonile aru andma, PCBsid võivad käidelda litsentseeritud käitlejad kindla tegevuskava ja tingimuste kohaselt. Artiklis2 tuuakse ära PCBde ja PCTde definitsioonid. 3. Kasutatud patareide ja akude lõpp-ladestus: Ühenduse õigusaktid 10 kinnitab täiendatud meetmed kasutatud patareide ja akude üle arvestuse pidamiseks ja lõpp-ladestamiseks. Liikmesriigid on kohustatud keelama elavhõbedat sisaldavate patareide müügiks ning kavandama tegevuskavad raskmetalle sisaldavate patareide ning akude kasutamise vähendamiseks. Samuti peavad liikmesriigid korraldama vanade patareide ja akude eraldi kogumissüsteemi, nii patareid kui akud tuleb märgistada selliselt, et oleks näha, kuidas nende käitlemine (kogumine, korduvkasutus, raskmetallide sisaldus) toimub. 4. Ülijäätmete lõpp-ladestamine: Direktiivi 75/439/EEC 11 eesmärgiks on luua õlijäätmete kogumise, käitlemise, hoidmise ja ladestamise ühtne süsteem, mis ei kahjustaks keskkonda. Liikmesriigid peavad looma õlijäätmete registreerimise, käitluslubade väljaandmise ja õlijäätmete käitlemise ning ladestamise kontrollisüsteemi. Õlijäätmete käitlushierarhias on prioriteetne vanaõlide regenereerimine, siis nende põletamine energia tootmiseks, seejärel kontrolli all hoiustamine, ning viimasena lõpp-ladestamine prügilais. 5. Veepuhastusseadmete muda kasutamine põllumajanduses: Puhastusseadmete muda direktiiviga 86/278/EEC 12 soovitakse, et 8 Council Directive 94/62/EC of 15 December 1994 on packaging and packaging waste 9 Council Directive 96/59/EC of 16 September 1996 on the disposal of polychlorinated biphenyls and polychlorinated terphenyls (PCBs/PCTs). 10 Council Directive 91/157/EEC of 18 March 1991 on batteries and accumulators containing certain dangerous substances 11 Council Directive 75/439/EEC of 16 June 1975 on the disposal of waste oil. 12 Council Directive 86/278/EEC of 12 June 1986 on the protection of the environment, and in particular of the soil, when sewage sludge is used in agriculture. 18 / 42

liikmesriikides kasutataks puhastusseadmete setteid põllumajanduses ning piirata setete kahjulikku mõju mullale, taimedele, loomadele ja inimesele. Direktiiviga keelatakse töötlemata muda viimine põllumajanduslikele maadele. Vältimaks võimalikke terviseriske, mida võivad põhjustada patogeensed jäägid, ei tohi muda kasutada puuviljade, juurviljade kasvatamisel või lõpetada selle kasutamine vähemalt 1 kuu enne saagi koristamist. 6. Vanad transpordivahendid: Direktiivi prioriteediks on jäätmetekke ennetamine. Transpordivahendite tootjaid kohustatakse piirama ohtlike ainete kasutamist toote arendusprotsessis; projekteerima liiklusvahendid sellistena, et neid oleks kerge koost lahti võtta ning osi oleks võimalik korduvalt kasutada; peale 1. juulit 2003.a. müüdavais liiklusvahendeis ei tohi kasutada elavhõbedat, kaadmiumi, 6-valentset kroomi või pliid. Liikmesriigid peavad korraldama kasutusest kõrvaldatud liiklusvahendite kogumissüsteemi toimimise. 7. Elektroonikajäätmed: Euroopa Komisjon valmistab ette Elektriseadmete ja elektroonikajäätmete direktiive, millega piirata teatud ohtlike ainete kasutamist elektri- ja elektroonikaseadmetes 13. Direktiivide eelnõud käsitlevad väga kiiresti kasvavat jäätmeliiki ja täiendab prügilate kasutamist ning jäätmepõletust reguleerivaid õigusakte, et piirata lõppladestatavaid elektriseadmete ja elektroonikajäätmeid. Tootjaid kohustatakse võtma vastutus nimetatud seadmete tagasivõtu ja käitlussüsteemi loomise ning toimimise eest. Tarbijad peavad saama kasutatusest kõrvaldatavad seadmed tasuta üle andma. Alates 1. jaanuarist 2008.a. on keelatud seadmetes kasutada mitmeid raskmetalle ja süttimist raskendavaid aineid (nt. broomiühendid). RAHVUSVAHELISED KONVENTSIOONID Euroopa Liit on Ohtlike jäätmete piiriülese transpordi ja ladestamise konventsiooni (Baseli Konventsioon) liige. Selle konventsiooni on ratifitseerinud enam kui 100 riiki. Euroopa Liit on ratifitseerinud ka Konventsiooni täienduse, millega keelustatakse ohtlike jäätmete eksport OECD riikidest, EL riikidest ja Lichtensteinist mitte OECD riikidesse, olenemata sellest kas eksporditavad ohtlikud jäätmed on kavas taas- või korduv-kasutada, või ladestada prügilas. http://europa.eu.int/comm/environment/waste/index.htm http://europa.eu.int/comm/environment/waste/legislation/ http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/s15002.htm 13 Proposals for a Directive of the European Parliament and of the Council on waste electrical and electronic equipment [COM(2000)347 final - Official Journal C 365, 19.12.2000] and Proposal for a Directive of the European Parliament and the Council on the restriction of the use of certain hazardous substances in electrical and electronic equipment [COM(2000)347 final - Official Journal C 365, 19.12.2000]. 19 / 42

6.2.2 Välisõhu saaste Õhusaaste vähendamisel on Euroopa Liit eriti aktiivne. Peamine eesmärk on vähendada õhusaastet, mõjutades kasutatavate kütuste kvaliteeti, samuti integreerida keskkonnakaitse meetmed transpordi ja energia sektorite arenduskavadesse. Õhusaaste vähendamiseks on jõustatud mitmeid Euroopa Liidu õigusakte, aga piiriülese saaste vähendamiseks tehakse koostööd nii rahvusvaheliste kui teiste riikidega, valitsusväliste organisatsioonidega, uurimisasutustega, samuti ettevõtetega. Euroopa Liidu õigusaktid reguleerivad õhusaastet alljärgnevalt:: Õhureostuse vältimine Välisõhk Raamdirektiiv 96/62/EC 3 tütardirektiivi: 1999/30/EC, 2000/69/EC and 2002/3/EC: SO 2, NO 2 ja NO x benseen, CO piirkontsentratsioonid, ja osooni sihtväärtused välisõhus Tööstus Raamdirektiiv 84/360/ECC Tütardirektiivid: 1994/66/EC, 1999/13/EC and 2001/80/EC: SO 2 ja LOÜ piirväärtused, teiste saasteainete piirkontsentratsioonid suurtele põletusseadmetele ja teistele tööstusettevõtetele Transpordivahendid Raamdirektiivid 70/220/ECC (sõiduautod) ja 88/77/EC (raskeveokid) Eridirektiivid diisel- ja bensiinimootorite saastepiirväärtustele ja kütuste kvaliteedistandardid VÄLISÕHU KVALITEET Strateegiates seataks pikaajalised õhukvaliteedi eesmärgid. 1996.a. võttis Euroopa Nõukogu vastu raamdirektiivi 96/62/EC 14 välisõhu kvaliteedi hindamisest ja seirest. Selles direktiivis analüüsitakse varasemaid õigusakte ja kehtestatakse uued normid saasteainetele, mis varasemates õigusaktides olid reguleerimata, samuti ajakava alamdirektiivide väljatöötamiseks nende saasteainete piirväärtuste kontrollimiseks. Nimekirjas on vääveldioksiid, lämmastikdioksiid, tahked osakesed, plii ja osooni lõhustavad ained saasteained, mida kehtivad õigusaktid juba reguleerivad -, ja lisaks benseen, süsinikmono-oksiid, aromaatsed süsivesinikud, kaadmium, arseenik, nikkel ja elavhõbe. Tütardirektiivides antakse numbrilised piirväärtused, - osoonilõhustavate ainete jaoks sihtväärtused iga saasteaine jaoks. Tütardirektiividega ühtlustatakse liikmesriikides kasutatavad seirestrateegiad, mõõtmismeetodid, kalibreerimine ja kvaliteedihindamise meetodid ning üldsuse teavitamise küsimused. management. 14 Council Directive 96/62/EC of 27 September 1996 on ambient air quality assessment and 20 / 42

TÖÖSTUS!990-ndatel aastatel paisati tööstusettevõtete poolt õhku enam kui 10 miljonit tonni, vääveldioksiide, ligi 3 miljonit tonni lämmastikoksiide, (vastavalt 63 ja 21 % kõigis liikmesriikides välisõhku paisatud antud saastekoormusest). Kuna just see reostus põhjustab otse või kaudselt muldade ja põhjavee hapestumist, kahjustades ka metsi ja rannikumere ökosüsteeme, samuti kultuuriväärtusi (korrosioon) ja inimeste tervist, siis Euroopa Liit reguleerib väga rangelt tööstusheitmeid atmosfääri. Raamdirektiiviga 84/360/EEC 15 pandi alus tööstusettevõtetest lähtuva õhusaaste piiramiseks. Direktiivi lisas I antakse loetelu arendustegevustest, mis vajavad tegevuse alustamiseks keskkonnaluba. Loataotluses peavad keskkonnaametkonnad kontrollima, kas kavandatud käitis: Rakendab parimaid võimalikke meetmeid välisõhusaaste piiramiseks ja vähendamiseks; Ei põhjusta olulist õhusaastet (eriti saasteainete osas, mis loetletud lisas II) ; Ei ületa kehtestatud saaste piirväärtusi ja kõiki välisõhukvaliteedi standardeid järgitakse. Direktiiv 1999/13/EC 16 seab piirväärtused lenduvatele orgaanilistele ühenditele. Direktiiv 2001/80/EC 17 piirab teatud saasteainete emissioone suurtest põletusseadmetest (soojusvõimsusele ümberarvutatult 50 MW ja enam). AUTOTRANSPORT Mootorsõidukite emissioone reguleeritakse direktiividega 70/220/EEC 18 (sõiduautod) ja 88/77/EC (raskeveokid), ning mitmete täiendustega, samuti esitatakse neis konkreetsed piirväärtused diisel- ja bensiinimootorite emissioonidele. Nimetatud piirväärtused vähenevad järjepidevalt, arvestades tehnilist progressi. Euroopa Liidu Autokütuse programmiga tahetakse vähendada transpordisaastet linnades. Programm pöörab eritähelepanu CO, LOÜ, NO x ja tahmareostuse vähendamisele. Programmi kohaselt rakenduvad rangemad normid uutele sõiduautodele alates 2005.a. (Direktiiv 98/69/EC 19 ) ja raskeveokitele 2008.a. (Direktiiv 1999/96/EC 20 ). 15 Council Directive 88/609/EEC of 24 November 1988 on the limitation of emissions of certain pollutants into the air from large combustion plants. 16 Council Directive 1999/13/EC of 11 March 1999 on the limitation of emissions of volatile organic compounds due to the use of organic solvents in certain activities and installations. 17 Directive 2001/80/EC of the European Parliament and of the Council of 23 October 2001 on the limitation of emissions of certain pollutants into the air from large combustion plants. 18 Council Directive 70/220/EEC of 20 March 1970 on the approximation of the laws of the Member States relating to measures to be taken against air pollution by emissions from motor vehicles. 19 Council Directive 98/69/EC relating to measures to be taken against air pollution by emissions from motor vehicles. 20 Directive 1999/96/EC of the European Parliament and of the Council of 13 December 1999 on the approximation of the laws of the Member States relating to measures to be taken against the emission of gaseous and particulate pollutants from compression ignition engines for use in vehicles, and the emission of gaseous pollutants from positive ignition engines fuelled with natural gas or liquefied petroleum gas for use in vehicles and amending Council Directive 88/77/EEC 21 / 42

Kasutatavatele sõidukitele kohaldavad õigusaktid kohustuse regulaarseks tehniliseks ülevaatuseks ja hoolduseks (Direktiiv 96/96/EC 21 ). Direktiiv 98/70 22 annab keskkonnakvaliteedinõuded kütustele (väävel, plii, aromaatsed ühendid). On kaks tehnilist spetsifikatsioon, millest esimene jõustus 01.01.2000.a. ja teine jõustub 01.01.2005. http://europa.eu.int/comm/environment/air_en.htm http://europa.eu.int/scadplus/leg/en/s15004.htm 6.2.3 Veemajandus Euroopa Liit on jõustanud mitmeid veekvaliteedistandardeid: joogiveele, suplusveele, kalamajandusele ja kalakasvatusele. Vee Raamdirektiiv 2000/60/EC Vee erikasutus Joogivesi Suplusvesi Munitsipaalreovesi Kalamajandus (meri) Kalakasvatus Meri ja siseveekogud Merereostus: Merekeskkonna kaitse strateegia Siseveekogud: kaitsekonventsioonid Reoained Teatud ainete piiramine: nitraadid, elavhõbe ja teised ohtlikud ained 80-ndatel ja 90-ndate alguses tuginesid meetmed valdavalt emissioonipiirväärtustele (kohustus puhastada munitsipaalreovett, vähendada lämmastikureostust). VEE RAAMDIREKTIIV Alates 1995.a.a on Euroopa Liit rakendanud globaalsemat lähenemist veemajanduse reguleerimiseks. Veeraamdirektiivi 23 eesmärk on säästev veemajandus ja ühtlustatud tegevuspoliitika selles vallas. 21 Council Directive 96/96/EC of 20 December 1996 on the approximation of the laws of the Member States relating to roadworthiness tests for motor vehicles and their trailers. 22 Directive 98/70/EC of the European Parliament and of the Council of 13 October 1998 relating to the quality of petrol and diesel fuels and amending Council Directive 93/12/EEC. 22 / 42